Korrusmajade esimestel korrustel ja eramajades võib radoonikontsentratsioon mõnedes piirkondades ületada normi piire.

Mõned aastad tagasi oli suisa moeasjaks kõnelda radooniohust hoonetes, nüüdseks on selle teema arutelu vaibunud. Oht pole siiski päriselt kadunud. Alljärgnevalt refereerime aastail 2008–2009 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas läbi viidud uuringus „Eesti eluasemefondi suurpaneel-korterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga” selle probleemiga seotud seisukohti.

Radoon tekib loodusliku uraani radioaktiivsel lagunemisel. Looduslikku uraani leidub mineraalides, kivimites, setetes, mullas, suuremal või vähemal määral aga ka mineraalse koostisega ehitusmaterjalides. 
Tegemist on lõhnatu ja värvitu inertse gaasiga, mille peamiseks märklauaks on hingamisteed ja kopsud. Välisõhus on radooni kontsentratsioon tavaliselt väike ega kujuta endast ohtu inimese tervisele. Hoonetes aga, kus on vähene õhuvahetus, on radooni tervistkahjustav mõju suurem. Enamik Euroopa riike on kehtestanud radooni piirnormid elamutele ja töökohtadele. Eesti sisekliima standard piirab aasta keskmise radoonisisalduse elu-, puhke- ja tööruumides 200 Bq/m3.

Kopsuvähi riskitegur

Radooni peetakse suitsetamise järel oluliseks kopsuvähi riskiteguriks, kopsuvähk on Eestis aga sagedasim vähisurma põhjus. Rootsi Karolinska Instituudi uuringud näitasid, et nende riigis põhjustab siseõhu radoon aastas keskmiselt 18% kõigist kopsuvähijuhtudest. Eesti kodudes põhjustab radoon eeldatavasti 12% uutest kopsuvähijuhtudest aastas. Radoon satub hoonesse peamiselt pinnasest hoone all ja ümber, ehitusmaterjalidest ning kraaniveest. Põhiliseks radooni allikaks on pinnas, kusjuures mitte ainult looduslikud pinnasekihid. Tihtipeale on hoonete all täitepinnas, mis koosneb mitmesugustest tootmis- või kaevandamisjääkidest.

Eestis algasid siseõhu radooni uuringud 1980. aastate lõpus. Mitmete Eestis läbiviidud radooniuuringute kohaselt on kõige radooni-ohtlikumateks piirkondadeks Põhja-Eesti, s.o Harjumaa, Lääne-Virumaa ja Ida-Virumaa. Kõige kõrgem radoonitase on mõõdetud Kundas (12000 Bq/m³). Normaalse radooniriski piirkonnad on Jõgevamaa, Põlvamaa, Tartumaa, Valgamaa, Viljandimaa ja Võrumaa. Radooniohutud piirkonnad on Hiiumaa, Saaremaa Läänemaa, Järvamaa ja Pärnumaa.

Radoonikontsentratsiooni mõõtmiseks õhus ja pinnases on mitmeid meetodeid. Eesti Kiirguskeskus kasutab radooni mõõtmiseks õhus Suurbritannias välja töötatud ja Rootsi Kiirgusohutuse Instituudi kohandatud metoodikat, mis põhineb alfatundliku filmi detektoritel. Detektoreid eksponeeritakse mõõdetaval objektil kütteperioodil kaks-kolm kuud. Lähtudes eeldusest, et radooniallikaks on maapind, pannakse detektorid peamiselt esimeste korruste elu- ja tööruumidesse või ka keldrikorruste elu-, magamis- ja tööruumidesse.

Kuidas ennast kaitsta?

Kuna arvukad uuringud näitavad, et õhk tungib põranda alt esimese korruse ruumidesse põhiliselt seinte ja põranda nurkade, seinas paiknevate pistikupesade ja põrandat läbivate torude läbiviikude kaudu, tuleb esmajärjekorras pöörata tähelepanu nende kohtade õhupidavaks muutmisele. Tihendada tuleb ka vundament ja keldripõrand, samuti seina ja põranda liitekohad.

Kui vundamendi hüdroisolatsioon ei ole radooni hoonesse tungimise takistamiseks küllaldane, võib radoonitaseme alandamiseks kasutada mitmesuguseid ventilatsioonisüsteeme. Radoon võib pinnasest eluruumi sattuda ka betoonpõrandatarindeid läbivate pragude kaudu. Selle võimaluse kõrvaldamiseks freesitakse prao kohal põrandasse soon, mis täidetakse elastse vuugitäitega ning liimitakse peale radoonitõkkeriba.

Anneli Sihvart

Äripäev