Austrias ehitatakse ligikaudu 20 protsenti kõikidest uutest elamutest passiivmajadena. Nüüdseks on sama trendi aktiivselt hakanud järgima ka teised Euroopa riigid nagu Šveits, Belgia, Holland, Rootsi ja Norra. On tõenäoline, et tavapärasest kordi väiksema küttekuluga majad jõuavad Eestissegi üsna pea.

Viimastel aastatel on huvi alternatiivsete energiaallikate vastu kasvanud. Üha enam diskuteeritakse selle üle, kuidas säästa keskkonda, vähendada süsihappegaasi paiskamist atmosfääri, leida uusi energiaallikaid või loobuda olemasolevatest täielikult. 

Igapäevane süsinikujälg

Need arutelud on olnud siiani enamasti päevakorras seoses sõidukite ja tööstusega. Nüüdseks on aga tekkinud vajadus alternatiivide järele ka üksikisikute tasandil ja eluasemega seoses. Arutelud on jõudnud selleni, kuidas vähendada elektriliste aparaatide, sooja vee ning siseruumide soojendamise energiavajadust majapidamises. Seoses sellega on suurenemas nende inimeste arv, kes sooviksid elada majas, mida nimetatakse passiivmajadeks. Mis on passiivmaja? See tähendab vähem radiaatoreid, ahjusid ja kaminaid ning vabadust olla sõltumatu pidevast puude, kivisöe, õli hankimisest.

Samuti pääsetakse sellega seonduvatest kuludest ning soojusallikate remondist, mis tähendab detailide vahetust keskküttesüsteemides, ahju ja korstnaga seotud kulutusi, samuti küttekolletest tekkivate jääkainete ladestamist, eemaldamist ja kogumist.

Isesoojenev maja

Passiivmaja idee põhialuseks on loobuda välisest energiaallikast, mille kompenseerijaks oleks passiivne kütteallikas nagu inimeste kehasoojus, elektriaparaatidest kiirgav soojus, sissekiirgav päiksesoojus. Sellise meetodiga muutub maja peaaegu isesoojenevaks.

Selleks et muuta maja soojahoidvaks, on eriti oluline viia soojuskadu miinimumini. Meetodiks, mis seda efektiivselt võimaldaks, on erakordselt tihe välissoojustus, maksimaalne akende ja uste tihendamine ja muude soojakadude vähendamine miinimumini. Ka aktiivmaja ventilatsioonisüsteem peab olema ülimalt täpselt planeeritud, kuna selle ülesanne on soojust mööda maja laiali kanda. Lisaenergiaallikaks saab kasutada päikeseenergia kollektorit, mis annab sooja tarbevett. Päikeseenergia soojendab sel juhul paneeli, mis omakorda soojendab vett. Vesi juhitakse mahutisse ning sealt edasi tarbimisse.

Päikeseenergia kasutusse

Kollektoriteks on enamasti vaskplaatidega päikesepaneelid, mis on ehitatud vee soojendamiseks ja vaid tarbevee jaoks. Päikesekollektorite baasil töötava päikeseenergia kasutamine on lisakütte võimalus, mille abil saab hoone aastasest soojusenergia tarbest katta 20–60%. Kollektorid paigaldatakse katusekattele või monteeritakse sarnaselt katuseakendega katusesse. Reegliks on see, et kollektorid võib paigaldada alles siis, kui maja on lõplikult valmis. Kollektori kasutegur sõltub mitmetest asjaoludest: hoone soojustuse tasemest, kollektori pinna suurusest, kollektori suunast ilmakaarte suhtes.

Elab üle ka külma ilma

Päikesekollektori optimaalseks asukohaks loetakse lõunasuunda. Päikeseküttesüsteemis peab olema paigaldatud salvestuspaak, mis võimaldaks akumuleerida soojust ka selleks ajaks, kui taevas on pilves või ilmad muutuvad külmaks.

Tavaliselt ei piisa Eestiga sarnastes kliimatingimustes ka passiivmaja puhul ainult elanike, kodumasinate ja valgustuse tekitatud jääkenergia taaskasutamisest ventilatsiooni soojusvahetis, ega päikeseenergia passiivsest akumuleerimisest hoone konstruktsioonides.

Norras ja Rootsis, kus geograafilise iseärasuse tõttu on kliimatingimused ja ilmastiku kontrastid suured, rakendatakse alternatiivina põhjapiirkondades siiski vajadusel elektrikütet, mis aga ei ole primaarne kütteallikas. Norralased soovitavad aga külmas kliimas kasutamiseks lihtsat ja nupukat lahendust: nende hinnangul aitab välise kütteallika kasutamist vähendada koduloomade nagu kasside ja koerte pidamine, sest ka nemad kütavad oma kehaga ruume.

Neljakordne kokkuhoid

Põhjamaade kogemus näitab, et tavapärasest suuremaid kulutusi tuleb passiivmaja ehitamisel teha soojustusmaterjalide, tihedamate uste ja akende osas. Kasu, mis see mõningane lisaväljaminek annab, seisneb edaspidi madalamates elektrienergia kuludes. Viimase kümne aastaga on Kesk-Euroopas, Saksamaal ja Austrias ehitatud juba tuhandeid passiivmaju. Keskmine soojusenergia kulu aastas on seal hinnatud 15 kWh/m². Viimaste hinnangute järgi on Norra ja Rootsi vastavaks näitajaks 20 kWh/m² aastas (olenevalt temperatuurikõikumistest polaarpiirkonades isegi kuni 25-30 kWh/m²). Võrdluseks, tavalise Põhjamaade maja energiavajadus on aastas ligikaudu 60-80 kWh/m². Sama kehtib ilmselt ka Eesti kohta.

Kuid siiski on nii Rootsis kui ka Norras leidnud kriitikat passiivmajade ventilatsioonitehnika ning selle tervislikkus on seatud küsimuse alla.

Ventilatsioon probleemiks

Kuna kardetakse, et passiivmajas võib seoses ülitugeva tihendamise ja topeltisolatsiooni tõttu kaduda õhu puhtus, siis selle ärahoidmiseks on iga passiivmaja varustatud piisava ventilatsiooni võrgustikuga, mis tagab hea õhukvaliteedi ning tervisliku sisekliima. Sellega tuleb arvestada juba maja ruumilist planeeringut koostades. Ventilatsioonisüsteemid koos läbivoolava õhuga võivad siiski tekitada terviseprobleeme, kuna kanalisüsteeme on raske hooldada. Aastatega võib see viia selleni, et majas sissehingatav õhk ei ole puhas. Olenevalt iga inimese tervislikust seisundist võib see olemasolevaid tervisehädasid süvendada.

Mõju ootab uurimist

Seetõttu võib kaugemas perspektiivis ikkagi olla vajalik nii õhustussüsteemide ümberehitus kui täiendavad energiaallikad. Samuti jääb passiivmaja soojusallikatega seoses õhku küsimus, kui palju mõjutavad inimese tervist meid igapäevaselt ümbritsevad elektrilised aparaadid? Milline neuroloogiline või stressitekitav toime on meie majapidamises kasutatavatel elektriaparaatidel, televiisoritel, arvutitel jms.

Igal juhul on tulevik uute tehniliste lahenduste päralt, mis säästaksid meie elukeskkonda ja kasutaksid taastuvenergiat. Olgu selleks siis üha suuremat populaarsust koguv passiivmaja või lähemas tulevikus veelgi uuemad ehitustehnoloogiad. Ehk annab parimaid tulemusi arhitektide ja teadlaste koostöö, mis viib meid uute võimaluste ja lahendustega ajastusse, kooskõlla nii looduse kui meie elukeskkonnaga.

Mis on passiivmaja?

• Passiivmaja on ehitis, mille soojusenergia saadakse kas majas kasutusel olevatest soojust kiirgavatest aparaatidest-energiaallikatest, inimkeha soojusest või sissekiirgavast päikeseenergiast.

• Võib kasutada lisaks eraldi paigaldatud päikeseenergia patareisid ning muid soojuse neelajaid.

• Põhjamaises kliimas on otstarbekas kasutada passiivmajade juures väikese võimsusega lisaenergiaallikat, mida saaks tarvidusel kasutada.

• Passiivmaja pole oluliselt keerulisem ehitada kui tavalist elumaja, kuna seal ei tarvitata mingeid erilisi tundmatuid materjale.

• Passiivmaja hind sõltub maja suurusest, tubade, ruumide hulgast, soojustusisolatsiooni hulgast, ning erinevatest seadeldistest, mis aitavad õhuvoolu ja temperatuuri reguleerida.

• Passiivmaja keskmine kokkuhoid on märkimisväärne, sest see tarbib u 25% tavalise maja energiast. Ei vaja peale lisasoojustamise mingit eriplaneeringut ega tingimusi ehituseks.

• Hea heliisolatsioon annab rahuliku sisekliima sõltumata väljaspool tekkivatest helidest ja mürast (liiklus, tööstus jne).

Taavi Alas, Postimees