Viimasel ajal on aktuaalseks muutunud fassaadide soojustamine. Viimase paarikümne aasta jooksul on järsult muutunud energiaressursside hinnad ning nendega seoses on muutunud ka nõuded hoonete energiasäästuks.

Tulevik toob meile üha nõudlikumaid ja karmimaid nõudeid. Juba on teada, et 2019. aastast on Euroopa Liit leppinud kokku ühtsete standardite osas passiivmajade ehitamisel, millega sätestatakse, et välisseinte „U arv“ (soojusjuhtivuse koefitsient, mis on tänaste Eesti standardite kohaselt 0,20 - 0,25 W/m2k) saab olema <0,15. See tähendab, et kõikidest sellistest ühekihilistest välimistest ehituskonstruktsioonidest, nagu telliskivi- või plokkmüüritistest saab ajalugu. Küsimus on vaid selles, kas me oleme selleks valmis?

Võttes arvesse asjaolu, et ehitamine on üsnagi konservatiivne valdkond- laome me ju tellisseinu samade meetoditega, kui sadu aastaid tagasi- siis hoonete fassaadide soojustamine selle kõrval on üsna noor valdkond. Seda tõestab ka Eestis valitsev hetkeolukord. Me soojustame fassaade umbes 0,4 miljoni ruutmeetri ulatuses aastas, kuid meil pole siiani ühtegi seaduslikku reglementeerivat dokumenti või standardit, mis reguleeriks soojustamistööde protsessi ehituses. Igat tegevust võib tinglikult nimetada „fassaadi soojustamiseks“, kasvõi kõige lihtsamat fassaadi ülevärvimist, mis mõnel juhul ka nii on olnud. Fassaadide soojustamine pole siiski fassaadide kosmeetiline remont. Kui kehvasti värvitud fassaadi puhul suudame me koheselt, peale vaadates, hinnata teostatud tööde kvaliteeti ja nõuda töö teostajalt kvaliteedi parandamist, siis mittekvaliteetselt soojustatud fassaadi puhul võib juhtuda, et me ei pruugi kunagi saada teada, et me oleks võinud saavutada palju suurema soojustusefekti ja süsteemi kestvuse. Kuidas sellist olukorda vältida? Heidame esmalt pilgu teguritele, mis mõjutavad fassaadi soojusisolatsiooni efektiivsust ja kestvusaega.

Fassaadi soojustuskonstruktsioon koosneb soojusisolatsiooni materjalist, milleks on tavaliselt kivivillast või vahtpolüstüreenist soojusisolatsiooniplaadid, fikseerimismaterjalist- kleepsegust,  naeltüüblitest ja armeerimiskihist, mis annab soojusisolatsiooniplaatidele ja viimistluskihile mehaanilise tugevuse. Igal ühel neist erinevatest konstruktsioonikihtidest on oma ülesanne ja seepärast on väga tähtis, et kõik kihid toimiksid kui ühtne süsteem ja ei segaks ka erinevatel kihtidel eraldi toimimast.  Meie kliimatsoonis on üks kõige ohtlikumaid faktoreid fassaadile suur õhuniiskus. Niiskusest läbiimbunud materjalidel ja konstruktsioonidel alaneb oluliselt külmakindlus ning seetõttu väheneb ka nende kestvusaeg. Lisaks muutub niiskusest läbiimbunud konstruktsioonide soojusjuhtivus, mis tõuseb mitmekordselt. Niiskus kahjustab fassaadimaterjale mõlemalt poolt- väljast sademete näol ja seest seinte kaudu väljuva veeauru näol. Seepärast esitatakse fassaadi viimistluskihile justkui vastuolulisi nõudeid:   ühest küljest, ei tohiks ta lasta niiskust seinakonstruktsiooni aga teisest küljest peaks ta olema veeauru läbilaskev („hingav“), et  niiskus, mis tungib läbi seinakonstruktsiooni siseruumidest väljapoole, võiks läbida soojustuskihi selliselt, et ta seda ei kahjustaks. See tähendab, et me peame ühildama hüdroisoleerivad ja „hingavad“ omadused. Niisiis- armeerimiskiht, aluskrunt, dekoratiivkrohv ja värv peavad toimima ühtse süsteemina, garanteerides piisava veeauru läbilaskvuse ja samal ajal takistades niiskuse läbilaskvust. Selleks, et selline tulemus saavutada, tuleb kõiki neid materjale katsetada ühtse süsteemina, mitte kui eraldi kihtidena.

Väga oluline faktor, mis määrab materjalide valiku, on tuletundlikkus. Siin puutume me kokku paradoksaalse olukorraga. Kehtiva määruse alusel on madalaim võimalik tuletundlikkuse klass „D“. Vahtpolüstüreen eraldiseisva materjalina vastab tuletundlikkuse klassile „E“. See tähendaks justkui, et vahtpolüstüreeni ei tohiks soojustamiseks üldsegi kasutada. Siiski kasutatakse enamuses Euroopa riikides fassaadide soojustamiseks 60-80% juhtudest vahtpolüstüreeni. Kas see mitte ei tähenda siis, et kehtestatud tuletundlikkuse nõuded on liialt karmid? Ei, nõuetega on kõik korras. See tuleneb asjaolust, et vahtpolüstüreeni katsetatakse tuletundlikkuse osas kõikide lisakihtidega koos, ehk siis süsteemina, ning selle tagajärjel saadakse tuletundlikkuse klassiks juba „B“ ning vahtpolüstüreeni võib kindlalt kasutada TP1 või TP2 tuleohutusklassiga hoonetel. Armeerimiskihiks kantakse peale tsemendipõhine segu, mis sisaldab mikroarmeerimiskiudusid ning segusse omakorda pressitakse sisse klaaskiust armeerimisvõrk. Dekoratiivkihina kantakse peale sageli samuti tsemendipõhiseid dekoratiivkrohve. Seepärast võib öelda, et kogu süsteem koosneb õhukesest (5-7 mm paksusest) kivistunud massist, mis katab suhteliselt pehme vahtpolüstüreenist või kivivillast soojusisolatsiooniplaadi. Lisaks süsteemi löögikindlusele, mis on üks paljudest riskidest fassaadile, on üks olulisemaid näitajaid süsteemi termilise deformatsiooni kindlus. Kuna suhtelisel õhuke „kivimass“ kuumeneb päikesekiirguse mõjul üsna kiiresti ülesse ja soojusisolatsiooniplaat ei lase soojusel edasi seinakonstruktsiooni tungida, akumuleerubki kogu soojusenergia sellesse õhukesse kihti. Meie kliimavööndis ei ole üldsegi harv nähe, kui kevadel või suvel kuumeneb õhk 15-20°C, ning öösel langeb temperatuur 0 lähedale. Valesti soojustatud fassaadi puhul põhjustavad taolised temperatuurikõikumised fassaadi viimistluskihis pragusid. Et seda vältida, tuleb suurtesse liigendamata pindadesse jätta deformatsioonivuugid ning fassaadi tooni valimise juures tuleb vältida intensiivseid ja tumedaid toone.

Tundub justkui, et olen eespool toonud välja piisavalt tegureid, mis mõjutavad fassaadi soojustamise lõpptulemust ning veenduda selles, et fassaadi kosmeetiline remont ei ole fassaadi soojustamine. Aga see pole siiski veel kõik. Kindlasti tuleb veel arvestada erinevate kihtide omavahelise nakkuvusega, klaaskiust armeerimisvõrgu leelisekindlusega, tuulekoormuste ja teiste oluliste faktoritega, mida tuleb fassaadi soojustamisprojekti koostamise puhul arvesse võtta. Kui lähtuda kurvastavast asjaolust, et Eestis puuduvad seaduse tasandil sisuliselt igasugused normatiivide kogumid (süsteemijuhendid), mis määraksid projekteerimise juures kas või minimaalsemadki soojustussüsteemi nõuded, siis on taoliste süsteemide projekteerimise juures eksimisvõimalus väga suur. Kuid mida teha? Tuleb välja, et lahendus on siiski olemas.
Euroopa Liidus on välja töötatud normatiiv, mis näeb ette ja reglementeerib rangelt nõudeid soojusisolatsioonisüsteemile ning määrab ka nende katsetamise metoodika. Seda nimetatakse ЕTAG 004-ks (GUIDELINE FOR EUROPEAN TECHNICAL APPROVAL OF EXTERNAL THERMAL INSULATION COMPOSITE SYSTEMS WITH RENDERING (ETICS)). Et soojusisoltasioonimaterjalide tootja saaks oma tooteid nimetada ühtseks süsteemiks, tuleb seda süsteemi testida sõltumatutes laborites.  Et saada süsteemisertifikaat, testitakse märkimisväärne arv süsteemisiseseid parameetreid. Juhindudes ETAG 004-st testitakse terviklikult kogu süsteem ning iga eraldiseisev süsteemisisene materjal ekspluatatsiooniajaga vähemalt 25 aastaks. 

Süsteemis testitakse järgnevaid parameetreid:

·    Tuletundlikkust
·    Veeimavust
·    Veeauru läbilaskvust
·    Külmumiskindlust
·    Löögitundlikkust
·    Erinevate kihtide vahelist naket
·    Fikseerimiskindlust
·    Vastupidavust tuulekoormustele
·    Helipidavust
·    Energia kokkuhoidu ja soojuspidavust
·    Ekspluatatsiooniaspekte (see tähendab, et testitakse süsteemi vananemist kliimakambris)

Kuid ka kõigist nendest testidest ei piisa, et süsteemi valdaja saaks süsteemisertifikaadi. Lisaks, testitakse täiendavalt materjalide tootmisprotsessi ning süsteemi valdaja peab samuti kirjeldama põhjalikult oma süsteemi paigaldamist. Ning üksnes siis, kui kõik nõudmised on põhjalikult ja edukalt täidetud, võib süsteemi valdajale omistada ETA sertifikaadi. Kliendid võivad alati kontrollida, kas ühele või teisele tootjale on väljastatud ETA sertifikaat, mida saab vaadata veebilehelt www.eota.eu. Sisestades sellel lehel andmed, nagu tootjamaa või sertifikaadi number, saate kinnituse sertifikaadi ehtsuse, valdaja, sertifikaadi väljastaja ja kehtivuse kohta.

Sellist asjakorraldust võib võrrelda ka liiklusohutusega-teoreetiliselt võiks igaüks enda jaoks auto valmis ehitada väites, et on eranditult kasutanud originaalosasid, mis on testitud ja sertifitseeritud. Kuid kõigi ohutuse nimel peab selline auto enne, kui teele lubatakse, läbima tehnilise ülevaatuse. Fassaadide soojustamise alal võib ETA sertifikaati võrrelda piltlikult tehnoülevaatusega. Seda,  et fassaadisüsteem paigaldatakse ehitaja poolt seinale korrektselt ja õigete meetoditega, selleks annab süsteemitootja nii projekteerijale, kui ka ehitajale fassaadisüsteemi lahutamatu osa-paigaldusjuhendi. Süsteemi sertifikaadi olemasolu puhul võime olla kindlad, et süsteemi õige paigalduse ja ekspluatatsiooni korral teenib erinevate materjalide kogum, mida nimetataksegi fassaadisüsteemiks,  meid pikalt ja efektiivselt.

Rene Vinkler
Sakret OÜ

Küsi lisa: 6 411 977 või 555 63 500